Olulise funktsionaalse materjalina on titaanmetalli laialdaselt kasutatud lennunduses, energiatööstuses, meditsiinitarvikutes ja muudes valdkondades, kuna selle eelised on madal tihedus, kõrge eritugevus ja hea korrosioonikindlus.
Titaani korrosioon
Titaan on termodünaamiliselt ebastabiilne metall negatiivse tömbipotentsiaaliga ja standardse elektroodi potentsiaaliga -1,63 V. Seetõttu on passiveerimisomaduste ja hea korrosioonikindlusega oksiidkile moodustamine atmosfääris ja vesilahuses lihtne.
Titaanisulamite korrosioonikindlus elusorganismides
Väga oluline on uurida meditsiiniliste materjalide korrosioonikindlust. Ühest küljest imbuvad mõned implanteeritud materjalide metalliioonid või korrosiooniproduktid bioloogilistesse kudedesse, mis võivad põhjustada erineva astme füsioloogilisi reaktsioone. Teisest küljest võivad kehavedelike olemasolu tõttu mõne materjali omadused tõsiselt halveneda, mille tulemuseks on kiire kahju või isegi rike.
Inimkeha keskkond on suhteliselt keeruline, on lihtne põhjustada mikroelementide lahustumist, muuta oksiidikihi stabiilsust. Kerge hõõrdumine võib põhjustada titaani pinnale moodustunud passiveerimiskile erineva raskusastmega kahjustusi, näiteks hapnikuvaeses keskkonnas nõrgeneb oksiidikihi stabiilsus ja kahjustumise korral ei saa seda kohe parandada või uut võib tekkida oksiidikiht, mis põhjustab tõenäolisemalt korrosiooni. Ja selline olukord on inimkeha korduval liigutamisel ja seadmete kasutamisel peaaegu vältimatu. Plastiline deformatsioon muudab materjalide mikrostruktuuri ja mõjutab seejärel materjalide korrosiooniomadusi. Plastilise deformatsiooni mõju materjalide korrosiooniomadustele on üsna erinev.
Plastilise deformatsiooni protsessis põhjustab sisepinge kontsentratsioon liidese ja tera defekte, mistõttu plastiline deformatsioon nõrgendab materjali korrosioonikindlust.
